Fernando hääl

Kuidas nimetada hobi, millega oled tegelenud üle kuuekümne aasta? Midagi, mis põimub eluga, kuni saab selle osaks? Võib-olla ei piisa selle kirjeldamiseks sõnast „kirg“. Ehk võiksime seda nimetada „armastuseks“.

Minu nimi on Fernando ja olen kaheksakümmend aastat noor. Olin veidi üle 20, kui kohtasin peaaegu juhuslikult sõpra, kes käis mu isa veskis. Ma ei mäleta, kuidas hakkasime rääkima sellest, millega ta vabal ajal tegeles. Tol ajal polnud see tegevus kuigi levinud, kuid peagi sai see populaarseks. Ja see pidi mind nii väga vaimustama, et jäin sellega tegelema kogu ülejäänud eluks. Niisiis võtsin tema kutse vastu ja läksin temaga kaasa, et teada saada, kuidas mesilasi kasvatada.

Uudishimu on tõesti visa ja kui see kord süttib, on seda võimatu kustutada. Mina polnud erand. Hakkasin õppima ja lugema kõike mesilaste ja nende kasvatamise kohta. Paljud neist raamatutest on mul siiani alles. Igaüks neist jutustab erineva loo, kuid ühes on nad kõik ühel meelel: mõõtudes. Nende täpsete mõõtude järgi ehitasin oma esimesed mesitarud. Jah, „oma“, sest kui lood midagi oma kätega, saad seda tõeliselt „enda omaks“ nimetada.

Pean tunnistama, et esimesed aastad polnud kerged, sest päriselt hakkad õppima alles siis, kui raamatud kinni paned. Tarust mee kogumine ei ole kuigi lihtne, kui sa pole asjatundja. Pead tundma töövõtteid ja aastaaegu, teadma, kuidas kaitsta tarusid röövloomade ja kõrvetava kuumuse eest, ning õppima tundma õitsemisaegu. Ja ennekõike pead õppima tundma neid endid – mesilasi –, mis on kõige raskem osa. Nende ühiskonnas ei jäeta midagi juhuse hooleks ja oma pere kaitsmine on nende kõige tähtsam väärtus. Nad on valmis tooma isegi suurima ohvri, mis inimese jaoks tähendab valusat nõelamist. Nad kaitsevad, hoolitsevad ja hoiavad; lõppude lõpuks ei erinegi nad meist nii palju. Me mõlemad teame, mis on tõeliselt tähtis.

Võib-olla just sellepärast jääb minu kogutud mesi tavaliselt oma perele. Mu naisele meeldib seda kookides kasutada. Minu lemmik on tema crostata (lahtine pirukas), millel on paks meekiht ja selle peal maasika- või aprikoosiviilud. Mett võib nautida ka lusikaga, isegi enne magamaminekut. Hoian alati käepärast väikest pudelit looduslikku kodus valmistatud taruvaiku, mis on veel üks väärtuslik kingitus mesitarust.

Mu naine on kuulnud mind mesilastest nii palju rääkimas, et temastki on saanud asjatundja. Mu tütar kasvas üles koos minu ja mesilastega. Võib-olla olid märkmed, mida hakkasin esimestel aastatel tegema, minu enda teadmata mõeldud just talle. Mu tütar on mind alati aidanud, kuid nüüd on ta otsustanud, et tahab veel rohkem õppida. Ta palus mul osta mesinikuülikond ja kogu varustus. Hiljuti sai ta mesilastelt nõelata, kuid kehitas selle peale vaid õlgu, sest temas on sama kirg, mis on meie peret aastaid innustanud. Selle kire elus hoidmine on ainus viis anda see edasi tulevastele põlvedele, et ka nemad võiksid imetleda mesilaste erakordset elu. Mesilased on olnud nii suur osa meie elust ja jäävad selleks alati.

Autorid:
Teksti autor Carlotta Fiore
Foto autor Diego Rosselli