Anna hääl

Minu nimi on Anna Lucia, aga kõik kutsuvad mind Annaks. Kui vana ma olen? Olen 90 aastat noor.

Elan seal, kus sündisin: Reggio Emilias. Mul oli tore lapsepõlv, kuigi sõda on neis mälestustes alati kohal. Ema pidi iga päev leiba küpsetama, sest pärast viljapeksu viisid valvurid nisu ära, jättes meile igaühele vaid paar untsi. Seepärast pidime väga hoolikalt jälgima, et midagi raisku ei läheks. Need olid aastad, mil küllus oli mõeldamatu, kuid nälga me ei jäänud.

Minu mälestustes oli ema Olga, keda me kõik kutsusime Stellaks, sageli köögis, valmistades tagliatelle't, cappelletti't... Mäletan, kuidas ta tainast sõtkus ja õpetas mulle selle rullimist. Kümne ja poole aastasele oli laud liiga kõrge, nii et pidin iga kord taburetile ronima. Ema pesi nõusid ja vend kuivatas neid. Kuna mina olin kõige noorem, jäeti mulle söögiriistad ja kõik, mis ei saanud katki minna. Palju aastaid tagasi, sel ööl, kui püha Lucia laste sukad maiustuste ja kommidega täidab, polnud mul tuju aidata. Ja ma ei võtnud kuulda ka ema hoiatusi: „Püha Lucia näeb sind, tead!“ Järgmisel hommikul ärkasin enne Luigit ja jooksin suka juurde, mille olin eelmisel õhtul püha Lucia jaoks valmis pannud. Aga minu suureks üllatuseks oli see tühi. Kuna venna sukk oli sama värvi ja samast materjalist, otsustasin need ära vahetada, kuni kõik veel magasid. Ma ei märganud aga, et Luigi sukk oli minu omast palju pikem! Jäin kohe vahele, kuid karistada ma selle eest ei saanud. Jagasime venna saadud maiustused omavahel. Muidugi polnud Luigi sellega rahul.

Aastad möödusid ja mul olid juba endal lapsed. Luutsinapäeva eelõhtul oli meil kombeks valmistada täidis tortelli jaoks, mida tegime jõuludeks. Keetsime kastaneid ja tegime moosi, lisades riivitud sidrunikoort, sultana rosinaid, šokolaadi ja hiljem isegi kohvi. Pott oli nii suur, et ei mahtunud külmkappigi, nii et jätsime selle rõdule jahtuma. Kui tütred omapäi jäid, läksid nad lusikatega külma kätte, et salaja natuke maitsta. Nad arvasid, et ma ei pane seda kunagi tähele, aga mina teadsin alati. Ka sellepärast tegingi nii suure koguse.

Meil on palju pereretsepte, näiteks päev varem valmis tehtav pasta rasa ja „tagliatelle-kook“, mida mu tütar kutsub „võikontsentraadiks“. Mu vanaemale meeldis väga zuppa di pane, tahkunud saiast valmistatud supp. Lapsena kuulsin teda emale ütlemas: „Stella, ära mulle midagi tee. Ma teen endale panèda.“ Ja mina jooksin üles, sest teadsin, et seda jagub alati ka mulle. Meie pere traditsiooniliste roogade hulgas on üks, mis ütleb meie kohta eriti palju. See on ema retsept: praetud gnocco-tainapadjakesed, mille täidiseks on aias kasvanud lehtpeet. Miks praetud? Sest kõik teavad, et praetud toit on palju maitsvam. Ema kutsus seda rooga erbazzoncini ja maailmas pole ainsatki inimest, kellele see ei meeldiks.

Mu tütred teevad neid endiselt oma lastele, sest pereretseptide edasiandmine on nagu rännak mööda mälestusterada, hoides kallina oma emade sõnu, et need kunagi ei ununeks. Seepärast otsustasin mõned jõulud tagasi need retseptid kirja panna ja oma lastelastele kinkida. Kaardile kirjutasin:

Kui teie maitse kunagi ei muutu, soovin, et minu retseptid oleksid teie käes.
Rõõmsat kokkamist.
Armastusega,
Vanaema Anna

Anna retseptid: erbazzoncini fritti (praetud erbazzoncini)

Koostisosad

Gnocco-padjakeste taina jaoks
1 kg jahu
4 teelusikatäit soola
5-6 supilusikatäit oliiviõli
½ liitrit piima

Erbazzoncini jaoks
1 kg lehtpeeti või spinatit
3-4 supilusikatäit oliiviõli
150 g Parmigiano Reggiano juustu
Hakitud peterselli ja küüslauku
Soola

Valmistamine

Gnocco-padjakeste taina jaoks
Sõtku kõik koostisosad kokku ja lase üks tund puhata.

Erbazzoncini jaoks
Kuumuta lehtpeeti ja spinatit kiiresti tugeval kuumusel ning haki need koos peeneks. Prae neid pannil õlis 10 minutit. Tõsta tulelt, lisa petersell ja juust ning maitse järgi soola.
Vormi tainast, mis ei tohi olla liiga õhuke, tortelli, sulgedes servad tihedalt ja näpistades need keskelt kokku. Friti rohkes õlis korraga mõni erbazzoncini.

Autorid:
Teksti autor Carlotta Fiore
Foto autor Diego Rosselli