Elena hääl

Lugu, mida tahan sulle siin jutustada, räägib mälestustest ja maitsetest. Maitsetest, mis toovad silme ette pilte minevikust. See on lugu suurest majapidamisest nimega Giareto ja viib meid tagasi aega, mil tänavad said oma nimed hoonete järgi.

Oli aasta 1977, kui mu vanaema ostis koos oma vendade ja õdedega Reggio küngastele maja. See oli vana, lagunenud talumaja, mis ei teadnud veel midagi oma saatusest ega sellest, kuidas temast pidi saama ajaproovile vastu pidavate mälestuste hoidja.

Igal pereliikmel oli kuuris oma nurk, mille eest hoolitseda, ja igaüks andis omal moel oma panuse: mehed tegid tööd ja naised valmistasid süüa, mõlemad koidust ehani. Ka meie, lapsed, aitasime omal väikesel moel kaasa.

Varahommikul pandi tortellini jaoks puljong pliidile, talupidajast sõber tõi tomatid järgmise aasta hoidise jaoks ja lapsed pesid neid õues, püüdes hoiduda mesilaste nõelamisest ja vette kukkumisest. Ega me nii väga ettevaatlikud olnudki ja sattusime vette sagedamini, kui sa arvata oskaksid.

Ema valmistas majoneesi hiirvaikuses, nagu ebausk ette nägi, et see kokku ei läheks. Mina valasin õli täpselt õigesti, aeglaselt ja selles rütmis, mida mulle oli õpetatud, samal ajal kui ema majoneesi tasakesi segas.

Kui silmad sulen, kuulen ikka veel: „Elena, tule siia, juust vajab riivimist!“

Vanad riivid olid suured, nendega töötamine väsitav ja sõrmedega tuli ettevaatlik olla. Parmigiano Reggiano oli väga tähtis ja seda pandi igasse rooga: tortellini-puljongisse, eelroogadesse koos salaamiga, erbazzone tainasse, sest nagu me Giaretos ütlesime: „Kui sul on Parmigiano Reggiano, on sul kõik vajalik olemas.“

„Kas nüüd juba piisab?“ küsisin ma, kuid vastus oli alati ei, sest olime suur pere ja kolmekümnele inimesele ei jätku juustu kunagi küllalt. Ja alati tuli ka lastel silma peal hoida, sest nad ei lakanud nutmast. Töö venis pikemaks ka seetõttu, et natuke sai riivitud ja natuke söödud. Kuidas ma oleksingi suutnud vastu panna?

Meile, lastele, usaldati veel üks sama tähtis ülesanne: tortellini sulgemine. Pastatükke tuli oma väikeste sõrmede ümber keerata – see töö oli kõige noorematele lastele, sest mida väiksemad sõrmed, seda korralikumad tulid tortellini. See töö nõudis kannatust, aga minu kannatus sai ruttu otsa ja nii läksin tagasi al furmai riivima. Pole ime, et kasutame nüüd köögikombaini.

Ühel päeval sai Giareto lõpuks valmis. Igal perel oli oma korter, aga kõigi peale oli meil üks köök, nii et tegime endiselt koos süüa ja sõime üheskoos. Arutasime retsepte, järgisime reegleid, aga tegime ka erandeid, ning otsisime lepitust, kui kokkuleppele jõudmine tundus võimatu.

Giareto köögis said kokku kõik reeglid ja arvamused. Aastaid hiljem pidas mu nõbu siin isegi oma pulmad, lahkudes mõneks päevaks oma uuest kodust Rumeenias, et meenutada neid lihapraade ja rohelisi kastmeid, tortellini, vorste ja sinke ning loomulikult Parmigiano Reggiano juustu.

Heast maitsest sünnib hea mälestus ja just neid mälestusi silmas pidades valmistan täna süüa oma perele ja sõpradele. Koos nende roogadega toon lauale mälestused marraskil sõrmest, päikeselisest päevast ja ühtekuuluvustundest, mida ainult toiduvalmistamine meile anda võib, kui võtame vaevaks seda märgata.

Autorid:
Teksti autor Carlotta Fiore
Foto autor Diego Rosselli